President unustas põhiküsimuse

Keskendus oodatult välis- ja julgeolekupoliitikale, kus kõige olulisema sõnumina tõi president kaitsekulutuste hoidmise 2 protsendil SKTst, kui meie püsimajäämise aluse.

Edasi Saksamaa. Ukraina. Korrati üle, et tegemist suurim muutusega Euroopa julgeolekus meie taasiseseisvumise ajal. Käidi läbi äärmusparteide peatõstmine Prantsusmaal, Ungaris, Kreekas. ISIS ja Põhja-Korea.

Saatejuhi pakutud kooseluseaduse teemat ei võtnud president esimest korda ette, kuid hiljem pöördus avatud küsimusega selle kui mõttetu raevu üleskütmise juurde tagasi. Tõdedes samas taas, et Ukrainas toimuv on hoopis eksistentsiaalsem oht.

Veidi Jürgen Ligi väljaütlemisest, sellest, et üksiku ministri ametissemääramist vetostada ei saa (kellest käis jutt?)  ja mingist ERRi maitsetust artiklist tema suhtes, millist Moskva riiklikus telekanalis Putini vastu avaldada ei saa. Üsna selge statement oli ka, et kui ka ei tule uued erakonnad märtsis Riigikogusse, pole see stagnatsioon.

Mis veel? Ahjaa, isiklik elu. Mul on hea meel, et saatejuht seda küsis, kuid tunnistan, et see oli ka presidendi õigus seda avalikult mitte arutada võtta.

Seevastu ootasin, et president võtab arutada paljude jaoks tänase Eesti põhiküsimust, mis on seotud paigal tammuva majanduse, välisinvestorite apaatsuse ja kahaneva rahvastikuga selles intervjuus ei puudutatud. Majandusest räägiti ainult Hardi Meybaumi võtmes, kui eeskujuna väljapoole Eestit minemisest. Mul on GrabCADi looja, Äripäeva poolt äsja Eesti 2014. aasta ärimeheks valitud Meybaumi üle loomulikult hea meel, kuid oleks oodanud, mida ka neile 90% Eesti ettevõtetele, mikro- ja väikeettevõtetele, kes suunatud siseturule ja kellest sõltub riigikassa täitmine, kuid kellele poliitikud lisavad üha suuremaid bürokraatlikke suuniseid. Ja midagi ka tavalisele Eesti elanikule. Näiteks aitäh, et oled siin ja töötad/tarbid. Siseilmast kah. Ikkagi jõulud.